See juhtus 23 aastat tagasi, kui üheteistkümnenda klassi õpilast Kristit kutsuti tunnis tahvli ette vastama teemal, mille õpetamise ajal ta puudunud oli. Kuna tema püüdlus iseseisvalt õppides teema selgeks saada ei olnud just nimelt sellel korral kuigi edukaks osutunud, oli terve klassi ees õpetaja küsimustele vastamine viimane asi, mida ta teha soovis.
Nelja-viielise õpilasena sai Kristi õppetööga hakkama pigem kergelt. Sportliku ning sotsiaalselt aktiivse inimesena oli Kristi sõpruskond lai, tema suhted klassikaaslastega ning sõpradega pigem toetavad ja head. Üldiselt oli ta kooliajal väga avatud suhtleja, seltskonnas väljendas oma mõtteid ja seisukohti julgelt, ning nendega arvestati.
Juhtus see, et
hetkel, kui õpetaja kõlava häälega üle terve klassi teatas: „Täna tuleb vastama Kristi,“ soovis ta aga üle kõige momentaalselt lihtsalt nähtamatuks muutuda. Eelkõige oleks ta tahtnud selles tunnis osaleda pelgalt kuulajana ning saada seeläbi võimalus ka ise käsitletavat teemat paremini mõista. 26 õpilast klassis ja ometigi jõllitas õpetaja ainiti just teda. Hetkega peedipunaseks värvunud näolapp oli ilmselgelt kõike muud kui nähtamatu. Seda, kuidas kogu tema keha jalataldadest kuni pealaeni surises ja tulitas, kui ta kohmetult aeglasel sammul tahvli ette liikus, silmaga näha polnud. Ometigi oli see kogemus enneolematult intensiivne ja kõikeläbiv.
Klassi ette jõudnuna kuulis Kristi õpetaja küsimusi hädavaevu, need kostusid justkui läbi paksu udu kusagilt kaugusest. Samal ajal tajus ta, kuidas tema aju on lakanud töötamast – pole informatsiooni, pole seoseid, pole mitte midagi, millest kinni haarata, et midagigi vastata. Kuigi ta oli teemaga ju ometi tutvunud, materjali läbi lugenud ja justkui midagi teadis, koges ta klassi ees seistes, kuidas ta pea järsku informatsioonist täiesti tühi oli ja kuidas terve ta sisikond tulitas, jäsemed surisesid. Ainus, mida ta õpetajale väriseval häälel vastata suutis, oli: „Ma ei tea.“
Tagajärjed.
Ilmselt ei sattunud ka õpetajal just kõige parem päev olema ja seetõttu pitseeris ta ohtra iroonia ja sarkasmi kaasabil selle oskamatuse tunde Kristisse suure häbi ja alandusena. Õpetajal võis ju ehk olla isegi õilis kavatsus piitsa meetodil motiveerida õpilast enam mitte kunagi ilma õppimata tundi ilmuma, aga Kristi jaoks oli tulemuseks see, et bioloogiatunnid lõppesid ära ja keskkool sai läbi, kuid hirm grupi inimeste ees sõna võtta jäi. Sellest tervet keha hõlmavast ärevusest ja paanikast sai tema igapäevaelu lahutamatu osa, mis püsis muutumatuna järgmised rohkem kui 20 aastat. Klassi ees vastamine ei olnud Kristi jaoks ka varem, enne seda juhtumit, just kuigi meeldiv ega oodatud tegevus olnud, aga vähemalt suutis ta varasemalt kõne- ja mõtlemisvõime säilitada ning olukorraga piisavalt rahuldavalt hakkama saada.
Nüüd aga, edaspidises elus, kui oli tegemist vabas vormis seltskondliku koosviibimisega, oli Kristi endiselt rõõmsameelne ja avatud suhtleja ning väljendas oma arvamusi ja seisukohti julgelt. Aga niipea, kui tal oli vaja ükskõik kui suure grupi ees püsti tõusta ja midagi öelda või esitleda nii, et kõigi tähelepanu on ainult temale suunatud, valdas teda hetkega tervet keha hõlmav füüsiline ebamugavustunne, nägu värvus tulipunaseks, kurk kuivas ja rääkimine oli takistatud, käed ja jalad surisesid ning pea oli ühe hetkega mälestustest ja mõtetest täiesti tühi ning oskus sõnu lauseks kokku panna taandarenenud eelkooliealise tasemele. Isegi nendel kordadel, kui ta teemat tegelikult hästi tundis, kadus tal esinemisolukorras ära igasugune ühendus informatsiooniga, mida oleks tarvis kõva häälega välja öelda. Probleem kestis keskkooli lõpetamiseni, sealt edasi ülikoolis õppides, tööl ja koguni eraelus.
Ekstreemspordi harrastaja ja reisihuvilise inimesena elas Kristi justkui täisväärtuslikku, mitmekülgset ja põnevat palgatöötaja elu, kes teeb seda, mis vaja, siis, kui vaja, ja väldib iga hinna eest olukordi, mis nõuaksid temalt grupi inimeste ees suuliselt oma arvamuse avaldamist. Soov olla nähtamatu ja tähelepanu keskpunkti sattumist vältida viis koguni selleni, et igal aastal iseenda sünnipäeva lähenedes märkas Kristi põneva ootuse asemel hoopis enda sees kasvavat ärevustunnet ja dilemmat, mis kõlas umbes selliselt: „Teised ju tähistavad oma sünnipäevasid ja kutsuvad külalisi ja mina peaksin justkui seda ka tegema, aga ma lihtsalt ei taha, et inimesed tuleksid kokku minu pärast, ja siis ma peaks justkui kõigi tähelepanu keskpunktis olema.“ Kohati tundus Kristi probleem jabur, aga ometigi oli see tema jaoks vägagi reaalne ja ebameeldiv iga-aastane kogemus.
Pidamata jäänud sünnipäevapidudele lisandusid toimumata tööintervjuud, välja ütlemata mõttearendused töökoosolekutel ja ellu viimata äriideed ning arendusprojektid. Siis, kui Kristil õnnestus suure eneseületusena valmis kirjutada ja avaldada mahukas reisiraamat oma elust ja reisikogemustest välismaal, tajus ta seda vägagi positiivse kordaminekuna oma elus. Ja ometigi sai raamatu esitlusüritusest, kus tal oli võimalus auditooriumitäiele tuttavatele ja võõrastele inimestele oma raamatut tutvustada, tema elu üks hirmsamaid ja ebamugavamaid kogemusi. Juba nädalaid enne esitlust, iga kord, kui meenus ees ootav sündmus, tabas teda tugev ärevus ja hirm ning võimetus otsustada, millest ja kuidas esitlusel rääkida. Selle asemel, et päriselt tegeleda oma esitluse sisulise ja visuaalse ettevalmistamisega, kulutas Kristi päevi ja nädalaid oma aega ja energiat hoopis oma peas tiirlevate kahtluste kuulamisele ja ärevustunde läbi elamisele. Mõtted nagu „Ma ei tea mida öelda“, „Ma ei tea, mis pilte näidata“, „Ma ei tea, mis inimesi huvitab ja mida nad kuulda tahavad“, „See kõik on nii hirmus ja soovin, et võiksin selle ära jätta“. Läbielamised ja mõtete laviin jätkus ka pärast raamatuesitluse lõppemist. Üritust tagantjärele meenutades lisandus ärevusele veel intensiivne pettumus ja häbitunne ning etteheide iseendale, et minu esitlus ei olnud mitte pooltki nii hea, kui teiste esitlused.
Lahenduse otsingutel.
Suure imetluse ja mõningase kadedusega vaatles ta aastate jooksul tähelepanelikult inimesi, kes mängleva kergusega suutsid avalikult kõneleda ükskõik millisel teemal – kui vabad ja loomulikud nad olid ja kui lihtne paistis neil olevat loogilisi arutelusid üles ehitada selliselt, et jutt sujuks, seda oleks põnev jälgida ja see kannaks endas kuulaja jaoks väärtuslikku sisu. „Kuidas saaksin ka mina ennast esinedes nii vabalt ja sundimatult tunda? Miks ma ei suuda esinedes väljendada ennast nii ladusalt ja loogiliselt, kui avaldub informatsioon minu peas mõtetena?“ – need ja paljud teised sarnased küsimused saatsid Kristit aastaid ja aastaid, kuid lahendust olukorrale ei paistnud kusagilt. Loogiliselt mõeldes sai ta aru, et tegelikult ei ole tal esinedes mitte midagi karta, aga ometigi ei osanud ta kuidagi peatada neid füüsilisi aistinguid: punetav nägu, kuivav kurk, värisev hääl, õõnes sisikond ja tudisevad jalad ning ühenduse katkemine mälus oleva informatsiooniga, mis käivitusid temas hetkega, kui ta esinemisolukorda sattus. Mõistusega sai ta väga hästi aru, et selliseks paanikaks pole tal tegelikult mitte mingisugust põhjust, aga ometigi ei olnud tal mitte ühtegi praktikas toimivat lahendust, mis aitaks tal vabaneda automaatselt üles kerkivast ärevustundest. Kui ta algusaastatel veel lootiski, et saab elu jooksul oma esinemisehirmust vabaks või kasvab sellest välja, siis ajapikku ta lihtsalt leppis asjaoluga, et tema on see keegi, kes pole võimeline avalikult kõnelema ja nii on ja nii jääbki. See uskumus muutus täielikult tema identiteedi osaks ja suunas edaspidi kõiki otsuseid langetama läbi vältimise prisma, kuidas iga hinna eest hoiduda vajadusest midagi teiste ees öelda.
Kristi oli 34-aastane, kui esimest korda osales Practical Consciousness’i I ja II kursusel, kus ta õppis eristama iseennast oma mõtetest ja emotsioonidest, ning omandas oskuse üles kerkivaid emotsioone vabastada. Mitte vaigistada, ignoreerida või alla suruda, aga just vabastada emotsioon selliselt, et ta mitte ainult ei vaibu olemasolevas ajahetkes, vaid järgmisel korral uuesti sama olukorraga silmitsi seistes see varasemalt vabastatud emotsioon uuesti ei aktiveerugi.
Esimesed sammud.
Olles juba paar aastat regulaarselt emotsioonide vabastamist praktiseerinud, nii igapäevase pereelu käigus, aga ka sportlikes võistlussituatsioonides, suhetes ja tööalastes olukordades, sattus esinemisärevuse teema ühtäkki uuesti tema tähelepanu alla. Kui varem oli Kristi samastunud mõttega, et ta ei soovi mitte mingil juhul esineda, siis nüüd tekkis temas äratundmine, et mitte esinemine ei ole see, mida ta vältida püüab, vaid see ebamugav tunne tema sees, mis käivitub esinemise olukorras automaatselt, on see, millest ta vabaneda ja mida ta vältida soovib. Järsku tekkis temas arusaamine, et ärevus on ju ka emotsioon ja kui ta oskab emotsioonist vabaneda, on tal võimalus ka ärevusest vabaks saada.
See töötab nii, et
emotsioon vabastatakse siis, kui ta on aktiveerunud reaalajas aset leidva sündmuse tulemusena või minevikusündmuste meenutamise, aga ka tulevikusündmuste ette kujutamise tagajärjel. Emotsiooni vabastamise tehnika ise on väga lihtne ja ühe üksiku aktiveerunud emotsiooni vabastamine võtab aega 5–10 sekundit. Aga see ei tähenda, et terve probleem kohe täielikult ja lõplikult ühe vabastamisega lahendatud saab. Pea kahekümne aasta jooksul oli Kristil neid esinemisärevusega seotud emotsioone salvestunud meeletus koguses mitmetest eripalgelistest minevikus ette tulnud olukordadest, mille käigus ta ärevuse emotsiooni oli kogenud. Igaüks neist kogemustest oli salvestunud mällu eraldiseisvana. Seetõttu pidi ta kogu ärevusest vabaks saamiseks avastama ja vabastama ükshaaval kõiksugustes esinemissituatsioonides kiht kihi haaval kogunenud emotsioonid. Üks konkreetne olukord tänases päevas võis taaskäivitada varasemalt kogetud emotsioone sarnastest, kuid siiski eri situatsioonidest. Vabastades ühe emotsiooni, aktiveerus järgmine ja siis järgmine ja siis järgmine ja nii oligi need kõik tarvis vabastada ükshaaval, enne kui saabus leevendus konkreetses olukorras tänases ajahetkes.
Lõpuks
hakkas Kristi tasapisi märkama edusamme ja seda, kuidas mõte mõnest ees ootavast esinemisest järjest vähem ebamugavust tekitas. Vaikselt hakkas ta uuesti lubama oma ellu üha rohkem neid sündmuseid ja olukordi, millega võib kaasneda vajadus sõna võtta. Ta märkas, et esinemisärevus ei takista teda enam sellistel puhkudel. Alguses ei olnud need sõnavõtud muidugi kerged, ega nii ladusad, kui ta oleks tahtnud, ja emotsioone tuli vabastada nii enne esinemist, selle ajal (jooksul), kui ka pärast seda, aga see ei olnud enam ületamatu takistus tema elus. Järjepidevalt esinemisega seotud üles kerkivate emotsioonide vabastamist jätkates ja iseenda ellu esinemist nõudvaid olukordi lubades hakkas Kristi endalegi üllatuseks märkama, et temas on koguni kasvanud positiivne ootus järjekordse võimaluse avanemise eest oma esinemisoskus proovile panna ja seda seeläbi paremaks lihvida.
Ja siis avastas ta ühel päeval, et ees ootavale sõnavõtule mõeldes ta ei kogegi enam esinemisärevust kui sellist. Mõte eesootavast kõnest või esitlusest oli muutunud justkui neutraalseks informatsiooniks. Alles oli küll veel endiselt kogenematus ja vähene esinemisoskus, mida ta teadvustas, aga kadunud oli takistus, mis selle oskuse omandamist ja edasi arendamist pea 20 aastat pidurdanud oli. Alles nüüd, kui ta selle ärevuse mõju alt vabanenud on, saab ta tegelikult aru, kuidas kontrollimatult aktiveerunud ärevus oli tema normaalse tegutsemisvõime halvanud, ja kuidas see tegelikult teda täiel rinnal elamast oli takistanud.
💧 TERVIKHARIDUS SOOVITAB:
Emotsiooni, sealhulgas ärevusega toimetulekuks kasutatakse väga erinevaid meetodeid: nii olukorda leevendavaid, nagu tähelepanu kõrvele juhtimine, hingamisharjutused, aga ka olukorda süvendavaid, nagu allasurumine, vältimine, enda mõtetes teemat läbi elades või koguni iseennast ja teisi kahjustavaid, nagu viha välja elamine verbaalselt või füüsiliselt. Aga emotsiooni vabastamine ehk tema mõju kohene tühistamine, nii nagu seda õpetatakse Practical Consciousness’i kursustel, ei ole täna veel kuigi laialt levinud oskus. Ometigi on vajadus selle oskuse järele tänases pingelises elus väga suur. Mida nooremalt omandab inimene oskuse oma emotsioone ise juhtida ja kontrollida, seda vähem on tema elus emotsioonide loodud piiranguid ning takistusi, ja seda arukamalt suudab ta oma elu ja tegevustega hakkama saada.
Practical Consciousness’i meetodist pärinevad emotsioonide vabastamise tehnikad on universaalsed igas vanuses inimesele. Kuna aga laste ja noorte ning täiskasvanute viis informatsiooni vastu võtta ja uusi oskusi omandada on väga erinev, siis oleme kohandanud algselt täiskasvanute õpetamiseks loodud kursuse sobivaks eri vanuses noortele. Soovime pakkuda igaühele parimat võimalikku tuge ja vajalikke oskusi mitmesuguste koolielus ette tulevate katsumustega toime tulemiseks ning sisemise rahu ja rõõmu säilitamiseks. Koolielule iseloomulikud näited aitavad kursuse sisu paremini mõista ja uusi oskusi tõhusamalt rakendada.
5.–8. klassi õpilaste kursus „Avasta iseennast“ ja 9.–12. klassi õpilaste kursus „Mina juhin enda elu!!“ sisaldavad endas kõiki vastava vanusegrupi jaoks olulisi ja praktiliselt kasulikke Practical Consiousness’i kursusel õpetatavaid baastehnikaid ning annavad laiapõhjalise oskuse eri liiki emotsioonidega ümber käimiseks. Veebikursus „Ärevusest priiks“ seevastu annab edasi spetsiaalselt ärevusega toime tulekuks vajalikud tehnikad, mis on vaid üks osa kogu põhikursuse sisust.
Õpetajate kursus “Õpetamisrõõm ja loomulik autoriteet” annab igapäevaselt noortega töötavatele ja noorte tulevikku kujundavatele õpetajatele edasi unikaalsed oskused mitmesuguste eriilmeliste emotsionaalsete olukordadega paremaks toimetulekuks. Kursusel õpitud tehnikaid rakendama hakates paraneb, õpetaja enda isiklik rahulolu töö ja eraelus, ta oskab ise vabaneda tema enda sees olevast ärevusest ja pingetest ning hoiduda õpilastele täiendava ärevuse tekitamisest. Läbi parema eeskuju loome võimaluse parema ühiskonna kujunemisele.