Toimus seminar sarjast „Eesti laste õnnelik koolielu“

Et iga kolmas laps koolis ei kannataks depressiooni või kurvameelsuse all, on muutused ühiskonnas vältimatud. Tervise Arengu Instituudi 2017-2018 uuringu andmetel koges justnimelt iga kolmas õpilane kurvameelsust või depressiivsust. Eesti laste kõrged PISA-tulemused on hästituntud avalik info. Meie lapsed tõesti on targad ja õpivad väga tublilt! Aga ometigi seisame silmitsi ka mitte nii laialt tuntud statistikaga, mis räägib nukrat tõsiasja, et väga suur osa Eesti lastest võitleb igapäevaselt stressiga ja ei saa sellega hästi hakkama.

Nendest teemadest avalikult räägitakse pigem vähe või vaikitakse üldse. Avalikkuse ette jõuavad vaid üksikud kõige ekstreemsemad juhtumid. Põhjuseks siinkohal ilmselt asjaolu, et puuduvad kõikehõlmavad lahendused olukorra kiireks parandamiseks ja sedasi on lihtsam teemast vaikida, kui et seda suurelt meedias kajastada.

17. augustil 2020 toimunud seminaril „Eesti laste õnnelik koolielu“ kogunesid enam kui 30 oma ala asjatundjat väga erinevatest eluvaldkondadest eesmärgiga ühiselt kaardistada tänane olukord koolides ja arutleda, mis võiksid olla esimesed vajalikud sammud selleks, et laste koolipõlv tervikuna saaks muutuda õnnelikuks. Kasvatusteadlased, psühholoogid, mentorid, õpetajad, koolijuhid, lapsevanemad, tudengid ja kooliõpilased üheskoos otsisid lahendust küsimusele, et kuidas anda lastele juba koolist kaasa väärtuslikud enesejuhtimise oskused kogu nende edasiseks eluks.

Millest idee alguse sai?
Tuleviku Hariduse Sihtasutuses oleme tänaseks neli aastat justnimelt nendesamade oluliste oskuste edasi andmise nimel teinud tööd ja piloteerinud mitmetes Eesti koolides klasside kaupa Practical Consciousness tehnikatest inspireeritud kooliprogrammi. See on andnud meile endile häid õppetunde, tekitanud sügavama arusaamise laste, õpetajate ja kogu koolisüsteemi ees seisvatest väljakutsetest, nende vajadustest ning andnud mõtteid uuteks edasiminekuteks. Saadud kogemustele tuginedes oleme mõistnud, et ühiskonnas tervikuna saaks hakata midagi muutuma, selleks on vaja esmalt seada selge ühine eesmärk, mille suunas me ühiskonnana soovime liikuda ja seejärel ühendada jõud sarnase eesmärgiga partneritega, et üksteist toetades üheskoos viia ühiskond tervikuna õnnelikuma ja parema tuleviku suunas.

Keerulises olukorras suurte muutuste elluviimine tundub kui nõela otsimine heinakuhjast, aga see ei tähenda, et see tuleks tegemata jätta või juba enne alustamist alla anda.

Mis teemad olid arutlusel?
Seminaril „Eesti laste õnnelik koolielu“ jagunesid osalejad vastavalt oma kompetentsusele ja huvi fookusele neljaks grupiks ja lahkasid selliseid olulisi teemasid, nagu:

Kuidas ühiskonnas laiemalt teadvustada, et laste vaimne heaolu nõuab meie panustamist ja tähelepanu?
Millisel viisil oleks kõige targem mõõta Practical Consciousnessi ja teiste laste heaolu parandavate programmide mõju, et jõuda tõenduspõhisuseni? Kuidas üldse peaks olema laste vaimne heaolu mõõdetud ja hinnatud?
Kuidas teha olemasolev Practical Consciousness kooliprogramm veelgi paremaks, et see suudaks aidata üha rohkemaid lapsi Eestis? Milliseid täiendavaid lahendusi vajavad lapsed, õpetajad, lapsevanemad, kool?
Kuidas ehitada üles koostööd koolidega ja teiste võimalike partneritega, et võimalikult suur hulk lastest saaksid programmidest maksimaalset kasu?

Kuhu välja jõuti?
Seminari käigus sai fikseeritud suur ühine eesmärk:

LASTE VAIMNE HEAOLU KUI ÜHISKONDLIKULT OLULINE TEEMA.

Kuidas tekitada ühiskonnas fooni, et laste vaimne heaolu on aktuaalseks teemaks? Kuidas jõuda selleni, et laste vaimse heaolu teemad oleks avalikult ja regulaarselt kajastatud nii teleuudistes, meediaväljaannetes kui arutlusobjektiks kohvilaua taga?

Vältimatuks võtmesõnaks kujunes – koostöö.

Üheselt nõustuti, et koostöö väljakujunemise peamine eeldus on, et kõikidel seotud osapooltel tekivad ühised arusaamad ehk ühised valupunktid, ühised mured ja ühised vajadused. Suure pildi kujunemisse ja eesmärgistamisse peaksid olema võrdselt kaasatud õpetajad, arstid, psühholoogid, psühhiaatrid, koolide tugipersonal, eripedagoogid, lastekaitse töötajad, lapsevanemad, koolijuhid, kohaliku omavalitsuse poliitikud, lapsed ise, laste- ja noorteorganisatsioonid, ajakirjanikud, Haridus- ja Teadusministeerium, Sotsiaalministeerium, rakendusuuringud, ülikoolid, teadlased ja muidugi ka kõik juba täna kasutuses olevad ja töötavad „koolikeskkonda paremaks muutvad“ programmid (nagu KIVA, VEPA, Vaikuseminutid, Practical Consciousness kooliprogramm jne).

Suunates fookuse omavaheliselt konkureerimiselt ühise eesmärgi nimel tegutsemisele ja suurendades koostööd erinevate sihtgruppidega, on võimalik tuua laste vaimse heaolu teema ühiskonnas tervikuna fookusesse, tõsta seeläbi ühiskondlikku teadvustamist probleemide olemasolust ja muutuste vajalikkusest. Ainult läbi koostöö saaks võimalikuks muutuste elluviimine ühiskonnas tervikuna. Koostöö saab toimuma siis ja ainult siis, kui iga osapool tõeliselt teadvustab ja tunnistab koostöö vajalikkust ja olulisust.

Õhku jäi esimese seminaripäeva lõpuks rippuma aga kaks olulist küsimust – milline on erinevate osapoolte valmidus koostööks ja kes või mis oleks see organisatsioon, kes selle koostöö algataks, seda juhiks ja seda ühtses liikumises hoiaks? Kes oleks see, kes koondaks kokku kõik erinevad osapooled ja hoiaks paati järjepidevalt ühiselt kokkulepitud kursil triivimas?

Teaduspõhisuse arutelugrupis jõuti selleni, et ülioluline oleks lisaks laste õpiedukusele hakata järjest enam mõõtma ja tähtsaks pidama ka laste vaimset rahulolu – sellest peaks ühiskonna silmis saama intelligentsustestidega vähemalt võrdse osakaaluga tulemusnäitaja.

Teaduspõhisuse arutelugrupist jäi kõlama idee, et ühise eesmärgi poole liikudes oleks kasulik, kui kujuneks välja ühtne metoodika vaimse heaolu ja sellega aset leidvate muutuste analüüsiks. Ühtse uurimismetoodika kasutamine looks võimaluse näidata ühiskonnale erinevate programmide vajalikkust ja tuua välja nende mõju ühise eesmärgi poole liikumises. Ühtne hindamismeetod võimaldaks võrrelda ja tuua välja iga programmi individuaalse spetsiifika, mis omakorda võimaldaks koolidel valida just nende vajadustele kõige sobivam programm või programmide kombinatsioon, et saadav kasu oleks võimalikult maksimaalne.

Miks just lapsed ja miks just õnnelikkus?
„Lapsed on meie tulevik,“ rõhutas Ingvar Villido seminari avasõnades. Samuti tõstis Ingvar esile vaate, et igat last tuleks kogu koolipõlve märgata kui indiviidi – üksikut indiviidi, kellest saab tulevikus täiskasvanud inimene ja kes asub tööle ning saab olema kasulik nii meile eestlastele kui ka ülejäänud maailmale. Tuleviku kujundamise võtmetegur seisneb Ingvar Villido sõnul justnimelt selles, et kuidas iga indiviid hakkab tulevikus hakkama saama oma tegeliku eluga. „See on nii öelda miljoni dollari küsimus! Ehk, et kuidas garanteerida see, et ta saab väga hästi hakkama? Kuidas saaks nii kujundada, et ta ei kannataks, et ta oleks arukas mitte ainult mõistuse poolest, vaid ka tegude poolest? Arukus kui selline peaks olema põhioskus. Sest elu on ju 100% praktiline ja selleks, et praktilise eluga hakkama saada, on vaja praktilist teadmist! Teoreetiliste teadmistega kaasnevad konfliktid, praktiline teadmine aga vähendab drastiliselt kroonilisi kannatusi,“ avaldas Ingvar oma mõtted laste õnneliku koolielu teemadel.

Seminaripäeva lõpetuseks koorusid välja selged märksõnad, et koostöös ühise eesmärgi poole liikudes, oleks Eestis kasulik olulisel määral suurendada Põhjamaades järjest enam rakendust leidvate positiivse psühholoogia ja positiivse pedagoogika rakendamist. Ideaalis võiksime ühiskonnana tervikuna jõuda „tulekahju kustutamise“ ja kurbade tagajärgedega tegelemise tasandilt mitmed sammud ettepoole ja hoida põhiosa meie erialaspetsiifilistest tööressurssidest rakkes hoopiski ennetustöö poole peal. Tagades igale indiviidile juba algusest peale eluterve vaimse tervise sünnist surmani, võimaldaks viia ekstreemsete juhtumite väljakujunemise ja nendega tegelemise vajaduse minimaalseks.

Kuidas me siit edasi lähme?
Selleks, et paljude inimeste ühise panusena pika päeva jooksul lauale tõstetud olulised teemad unustuste hõlma ei vajuks ja asjad järjest edasi saaksid liikuma hakata, ei ole käesolev seminaripäev mõeldud jääma üksikürituseks.

Järgmine seminar saab toimuma juba sügisel ja liituma on oodatud nii kõik senised osalejad, kui on ka oodatud uued inimesed ja organisatsioonid, kes on samuti ära tundnud, et seminaril käsitletud teemad neid kõnetavad ja soovivad omapoolselt ideede või tegudega panustada meie ühiskonna alustala ehk meie laste vaimse heaolu tõstmisesse.

Oma osalemisvalmidusest palun andke teada Marika.Ivandi@tmkkooli.ee!

Suur tänu senise tulemusliku koostöö ja koosloomise eest kõikidele individuaalsetele osalejatele, koolide õpetajatele, psühholoogidele, lapsevanematele ja suur tänu organisatsioonidele Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine, Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon, Eesti Lastevanemate Liit, Lastekaitse Liit, Inimeseõpetuse Ühing, Vaikuseminutid, Tallinna Ülikool jt.